Inimene – Jumala armastuse looming
Mis on ristiusus keskne? Mida Kristus tahtis meile anda? Või mida Ta meilt tahab? On neid, kelle arvates ristiusk on vaid hulk käske ja keelde, seega mingi moraaliõpetus. Teistele on see vagadus, Jumala teenimine, kolmandatele ligimesearmastus. Kuidas aga leida ja näha tervikut?
Miks Jumal ei loonud maailma kohe alguses täiuslikuks ega harmooniliseks – taolist maailma, milles oleks olnud välistatud pattulangus? Miks oli vaja lunastust? Miks lunastusjärgses maailmas ikkagi veel kõik korras ei ole? Taolisi küsimusi võib esitada lõpmatuseni…
Mida tähendab, kui Piibel räägib Jumala armastusest inimese vastu? Sõna «armastus» on kulunud, liigse tarvitamise tõttu mõne arvates koguni piinlik ja banaalne, kaotanud oma õige tähenduse. Seda sõna kasutatakse kõikvõimalike asjade, olukordade ja isikute kohta: armastatakse muusikat, loomi, maasikaid või banaane, lapsi, abikaasat; armastatakse mängida, sporti teha, võib-olla aga ka laiselda. Mõni armastab valetada ja varastada…
On üsna lootusetu püüda selle nii paljutähenduslikuks muutunud sõnaga seletada adekvaatselt Jumala armastust. Pühakiri siiski katsub seda teha, ja nii ütleb näiteks apostel Johannes mitte lihtsalt, et «Jumal armastab meid», vaid et «Jumal on armastus». Armastus on Jumala olemus, see on Tema eripära. Kõigi teiste kohta võib (heal juhul) ütleda, et nad armastavad – Jumal on ainuke, kelle kohta võib öelda, et Ta on armastus.
Jumal armastab ilma põhjuseta, ilma, et keegi Tema armastust «ära teeniks». Jumal võtab meid vastu sellistena, nagu me oleme. Ta armastab meid kõigest hoolimata, sest Tema armastus ei vaja ajendeid. Jumala armastus ei ole sõltuv meis olevast võimalikust «heast» – see loob head. Apostel Johannes ütleb, et «me armastame, sest Tema on enne meid armastanud».
Piiblis kinnitatakse, et Jumal lõi inimese oma näo järgi ja enda sarnaseks. Seega kannab inimene endas jumalikku alget, tema elu ja olemasolu on osa Jumala elust ja olemisest. Nii saab ka inimene tõeliselt armastada üksnes siis, kui tema armastus on osa Jumala armastusest. Jumala armastus ei kibestu ega muutu isegi siis, kui keegi Temast ära pöördub.
Meie, inimesed, kipume armastama üksnes neid, kes on meile meele järgi – Jumala armastus on teistsugune. Jumal ootab meilt oma armastuse vaba vastuvõtmist ja sellele vabalt vastamist. Seepärast jätab Ta ka vabaduse valida armastuse vastand, milleks on isekus ja patt. See ei tähenda, et Jumal tahaks isekust ja pattu, aga oma armastuses ei saa Ta jätta meile taolist vabadust andmata. Tema armastust ei suuda kustutada isegi meie isekus ja patt.
Jumal on muutumatu ega muuda inimese kombel oma suhtumist ja otsuseid. Jumal ei sunni meid jõuga ennast armastama, sest armastus, mis nõuab tingimata vastuarmastust, ei ole enam armastus, vaid väljapressimine. Nii on inimesel täielik vabadus ka hukka minna – Jumal jätab meie endi otsustada, kas tahame Temaga arvestada või mitte, kas tahame olla igavesti koos Temaga ja elada Tema armastuses või mitte. Ilma taolise vabaduseta oleks inimene üksnes tahtetu tööriist, marionett – mitte selleks ei ole Jumal meid loonud. Ta on meid loonud millegi mõõtmatult suurema jaoks: Ta tahab, et me võiksime Teda vabalt armastades elada ja kasvada Tema täiuse sarnasuses.
Ehkki inimkond on – vähemalt suures osas – hüljanud Jumala, ei ole Jumal hüljanud inimesi. Ja see on ristiusu keskne sõnum: inimeseks saades võtab Jumal nii meie patu kui kannatused enda peale, saades üheks meie seast, et meie võiksime Tema, ainsa tõeliselt täiusliku inimesega, üheks saades saada tõelisteks Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimesteks. See ei tähenda, et kannatus lakkaks olemast kannatus ja surm olemast surm, ent nüüdsest peale on inimesel kannatuses ja surmas tulevik, mille suunas rõõmsa lootusega vaadata ja mille poole püüelda.
Jeesuses Kristuses kohtub inimene taas Jumalaga. Inimesele – nii üksikisikule kui tervele inimkonnale – on Jeesuses Kristuses kingitud uue alguse võimalus. Paneme tähele: võimalus, mitte sundkohustus. Ka nüüd ja jätkuvalt peab inimene ise otsustama ja Jumalale usus vastama. Inimest ei lunastata vastutahtmist, Jumal austab tema vabadust. Inimesele kingitud lunastus ei ole pealesunnitud, see on puhas arm, Jumala kingitus, mida inimene peab õppima vastu võtma.
Jumal armust osasaamiseks vajab inimene eeskätt meeleparandust ja pöördumist. Meeleparandus tähendab oma elu läbikatsumist eeskätt Jumala armastuse valguses, ning pöördumine selle armastuse omaksvõtmist ja selles elada püüdmist. Teadlikult ja vastutustundlikult. Vabalt, mitte sunnitult.